Kas oled tabanud end ootamas vastust sõnumile, kontrollimas sotsiaalmeedia like´e või kerimas mõttes uuesti läbi mõnda vestlust, et lihtsalt aru saada, kas sa "esinesid hästi"?
See on väsitav. Me kõik oleme seal olnud , see kaval, näriv vajadus vaadata endast väljapoole ja küsida maailmalt - kas me teeme asju õigesti, kas me oleme piisavad ja kas meeldime teistele. Tavaliselt nimetaksime seda ebakindluseks või enesekindluse puudumiseks ja süüdistame ennast. Aga kui tõmbame eesriide eest, näeme, et see murelik vajadus teiste kaudu kinnitust saada ei ole isiklik läbikukkumine. See on hoopis põnev evolutsiooniline muster, sügav vaimne mõistatus ja kutse vaadata, kuidas me tegelikult reaalsust tajuva süsteemina toimime.
Et mõista, miks me nii teeme, proovime vaadata seda läbi psühholoogia prillide, et oma inimlikule poolele kaasa tunda.
Meie aju on programmeeritud hoolima sellest, mida teised arvavad. Tuhandeid aastaid tagasi tähendas see seda, et kui hõim sind heaks ei kiitnud, heideti sind loodusesse üksi kiskjatega silmitsi. Eraldatus tähendas surma. Sinu ürgne aju samastab sotsiaalse hülgamise endiselt füüsilise ohuga. Kui sa jahid teiste heakskiitu, üritab su närvisüsteem lihtsalt ellu jääda ja turvatunnet luua. Lisaks sellele ehitame me oma identiteeti läbi selle, mida psühholoogias nimetatakse peegeldamiseks. Imikuna ei tea me, kes me oleme. Me vaatame oma vanemate silmadesse, et näha, kas oleme armastatud ja väärtuslikud. Just sellepäraste, et need esimesed peeglid olid mõranenud, udused või seadsid tingimusi, kasvame täiskasvanuteks, kes skaneerivad pidevalt teiste inimeste nägusid. Me püüame sealt leida stabiilset pilti oma väärtusest, sest me ei õppinud kunagi ennast seestpoolt ise peegeldama.
Kui astume psühholoogiast sammu edasi ja vaatame asja läbi puhta filosoofia ja teadvuse tasandi, muutub pilt palju sügavamaks. Mitte-duaalsest (non-dual) vaatenurgast on olemas ainult üks ülim reaalsus - ühtne, jagamatu teadvuse väli, mida me võime nimetada Vaatlejaks või eluks eneseks. Kuid selleks, et eksistentsi kogeda, projekteerib see üks teadvus end miljarditeks eraldiseisvateks vaatepunktideks, luues illusiooni eraldiseisvast "minust" ja "sinust". Hetkel, mil teadvus samastub ühe konkreetse inimkeha ja meelega, langeb ette loor. Eraldatud mina tunneb end olemuslikult äralõigatuna, piiritletuna ja haavatavana. Heakskiidu otsimine on ego meeleheitlik katse seda eraldatust tervendada. Ta vaatab teist inimest kui teist kohalikku teadvuse punkti ja küsib, kas ta on üldse reaalne ja nähtav. Iroonia seisneb aga selles, et ego otsib stabiilsust muutuvas maailmas (teiste inimeste meeleoludes ja arvamustes), mitte omaenda olemasolu kindlas kontekstis.
See on nagu katse püüda oma stabiilset peegeldust vee virvenduselt - see muutub koguaeg, seega pead sa muudkui uuesti ja uuesti vaatama ning jäädki taga ajama seda hetke.
Mina näen seda asja aga hoopis suurema pildina.
Materiaalne maailm toimib nagu tihedalt programmeeritud maatriks, mis koosneb mõistetest, rollidest ja siltidest, ning ego elab täielikult selle maatriksi sees. Ta ei oska lihtsalt rahulikult olla. Ta oskab ainult olla midagi - edukas professionaal, abistaja või hea lapsevanem. Ego kohtleb välist tunnustust nagu informatsioonilist kütust, vajades võrgustikust pidevat andmevoogu tõestamaks, et tema lugu ikka veel toimib.
Kuid tegelik stabiilsus toimib täpselt vastupidiselt. Kui vaatame seda kõike läbi homöopaataia, õpime looduse kohta ühe ilusa tõe: mida rohkem me füüsilist ainet lahjendame, seda otsesemaks, võimsamaks ja olemuslikumaks muutub algne infoväli. Kõrged potentsid muudavad asju just selle algse mustri tasandil, sest nad lähevad tihedast mateeriast mööda. Ego arvab, et ta peab endale lisama rohkem füüsilist tunnustust ja väliseid vorme, et end kindlalt tunda, kuid tegelikult otsime me välise heakskiidu anumise taga hoopis vilksatust omaenda loomulikust olemusest - sellest puutumatust, algsest olemusest, mis eksisteerib enne kõiki rolle ja lugusid. Kui me lõpetame väliste peeglite parandamise ja langeme selle asemel tagasi vaiksesse Vaatlejasse, kes on lugude taga, siis väline otsing lihtsalt vaibub ja kukub kokku.
Et aidata meie süsteemil sellest üleminekust läbi tulla ja puhastada neid päritud, kollektiivseid eraldatuse mustreid, saame appi võtta ka homöopaatia. Kui meie süsteem on kinni ellujäämispaanika tihedas "keharegistris", pidevalt teisi matkides ja end sõlme keerates ainult selleks, et olla aktsepteeritud, aitavad Carcinosin, Pulsatilla või Thuja pehmendada seda jäika vajadust muganduda. Selleks aga, et luua sild "teadvuse registriga" ja puhastada infot algse loomuse tasandile, toimivad imeliselt Lac Humanum või Amniotic Fluid. Need sihivad seda ürgset, eksistentsiaalset eraldatuse valu otse selle algus punktides, aidates teaduslikul mina pildil lahustada isoleerituse illusioonist. Kui astume välise tagasiside maatriksist sammu tagasi, lahjendame ümbritsevat müra ja puhkame oma loomulikus olemuses, mõistame üht põhjapanevat tõde:
Peegel ei määratle valgust - see lihtsalt peegeldab seda.
Namaste,
CL
