Süsteem ei vaja ärkvel, tundlikke ja oma piire teadvaid inimesi. Süsteem vajab funktsionaalseid hammasrattaid - inimesi, kes teevad töö ära, ei esita ebamugavaid küsimusi ega murdu liiga kiiresti, vaid kuulavad, on kuulekad ja elavad vaikselt.
Eesti kultuuriruumis on emotsionaalne tuimus ja "hambad ristis" kannatamine saanud peaaegu et riiklikuks virtuaalseks medaliks. Oleme uhked selle üle, kui palju me suudame taluda, ilma et häält teeksime. Kuid see, mis teenib süsteemi stabiilsust ja tootlikkust, on inimese isiklikule arengule otsene pidur.
Eesti pärand: KUIDAS TUIMUSEST SAI ELLUJÄÄMISSTRATEEGIA
Selleks, et mõista, kuidas me hakklihamasinasse sattusime, tuleb vaadata meie ajalugu. Sajandipikkune orjaaeg, sõjad, küüditamised ja Nõukogude okupatsioon õpetasid Eesti inimesele ühte selget reeglit: emotsiooni väljanäitamine on ohtlik.
Tunded tõid karistuse: hirm, viha või protest võisid tähendada Siberit või kogukonnast väljaheitmist.
Tundetus tagas ellujäämise: kes langetas pea ja vaatas mujale, surus oma tunded maha ja tegi töö ära, jäi ellu.
Seda ellujäämisstrateegiat pärandatakse edasi põlvest põlve. Tänases Eestis ei ähvarda meid enam vangilaagrid, kuid muster on jäänud sama sügavale. See avaldub lausetes nagu "Poisid/Mehed ei nuta", "Mis sa nutad, ole tugev" ja "Tee tööd, siis tuleb ka armastus". Me oleme ehitanud ühiskonna, kus emotsionaalset tuimust nimetatakse "tasakaalukuseks" või "töökuseks", kuigi tegelikult on see tihti dissotsiatsioon - otsene lahtiühendus oma sisemaailmast. Tänapäeva üliefektiivses, digitaalses ja tulemuspõhises Eestis on see ajalooline trauma muudetud ideaalseks kütuseks.
Kuidas seda tehakse? TUIMESTAMISE MEHHANISMID
Inimesest ei saa hakklihamasina sööta üleöö. See on järjekindel protsess, mis toimub sulle juba kindlasti tuttaval kolmel peamisel tasandil:
Kasvatus ja emotsionaalne tühistamine: Laps õpib varakult, et tema autentsed emotsioonid (viha, kurbus, rõõm) on täiskasvanutele, näiteks õpetajatele ebamugavad. Teda premeeritakse siis, kui ta on "korralik" ja ei häiri kedagi ehk siis süsteemi.
Krooniline soorituspinge: Koolist alates treenitakse meid hindama end väliste tulemuste nagu hinnete, eksamite, hiljem e-posti vastamise kiiruse ja kuupalga põhjal. Meie sisemine seisund on aga teisejärguline; süsteemile on oluline funktsioneerimine.
Pidev ülekoormus ja asendustegevused: Kui keha hakkab andma märku kurnatusest või protestist, ei õpetata meid kuulama, vaid sümptomit vaigistama. Väsimus uputatakse kohvi, spordi, ekraaniaja, alkoholi või pideva hõivatuse sisse. Inimene hoitakse režiimis, kus tal pole mahti hetkekski peatuda ega küsida: "Kelle elu ma tegelikult elan?"
Mis toimub inimese sees? KEEMIA JA EMOTSIOONID
Selleks, et inimene toimiks nagu masin, peab tema keha kohanema pideva häireseisundiga. See jätab füüsilisele ja ajukeemilisele tasandile sügava jälje.
Biokeemiline nihkumine - pidev ellujäämisrežiim
Kortisooli ja adrenaliini krooniline foon: Kui inimene surub oma emotsioonid ja piirid maha, tõlgendab keha seda pideva varjatud ohuna. Süsteem pumpab vereringesse stressihormoone. Alguses annab see faas "ülepaisutatud võimekuse", kuid pikapeale lülitab keha välja "mittevajalikud" süsteemid mis on vajalikud taastumiseks, heaks seedimiseks ja sügavaks uneks.
Dopamiinitundlikkuse tuimestumine - aju tasustamissüsteemi kahanemine: Kui loomulik elurõõm ja emotsionaalne liikumine katkevad, ei tooda aju enam tasakaalustatult dopamiini. Tavapärased asjad ei paku rahulolu. Inimene vajab tugevamaid stiimuleid (sooritus, ostlemine, suhkur, alkoholi manustamine) või muutub biokeemiliselt täiesti lamedaks ehk tekib anhedoonia ehk võimetus tunda rõõmu.
Oksütotsiini ja serotoniini langus: Kuna emotsioonitud inimesed hoiavad distantsi ega suuda luua haavatavat ühendust, langeb oksütotsiini (ühendusehormooni) tase. Tulemuseks on sügav sisemine üksindus, mida saadab madal serotoniinitase, see tähendab meeleolu langeb foonile, mida iseloomustab külm, apaatne tuimus.
Emotsionaalne tase: Dissotsiatsioon ja alexithymia
Emotsionaalselt tähendab tuimastamine seda, et inimene kaotab kontakti oma kehaaistingutega. Ta ei tunne enam, millal ta on väsinud, millal tema piire ületatakse või mida ta tegelikult vajab. Tekib nn aleksitüümia ehk võimatus oma tundeid sõnastada või neid üldse ära tunda.
Keha muutub lihtsalt transpordivahendiks, mis viib pea tööle ja toob koju tagasi.
Miks süsteem vajab tuimust, aga sinu areng nõuab ärkamist
Süsteemi seisukohalt on emotsioonitu inimene ideaalne ühik:
1. Ta ei hakka vastu, sest ta ei tunne oma viha (mis on tegelikult piiride kaitsmise jõud).
2. Ta vahetab oma aja ja tervise raha vastu ilma küsimusi esitamata.
3. Teda on kerge juhtida hirmu ja tarbimissöötadega.
Kuid inimese enda evolutsiooni ja tõelise arengu seisukohalt on tuimus surnud punkt.
Tõeline isiklik kasv ei ole efektiivsuse tõstmine ega uute oskuste omandamine tuimestatud olekus. Areng algab alati sealt, kus taastub kontakt oma tunnetega. Emotsioonid on teave. Viha näitab, kus on sinu piire rikutud. Kurbus näitab, mis oli sulle tegelikult oluline. Hirm näitab, kus on sinu kasvu piir.
Kui sa lülitad välja emotsioonid, eirad sa oma sisemist kompassi, sest nende taga peitub sinu uskumuste, mälestuste ja kogemuste väli, mille kaudu on sind lihtne juhtida . Sa võid olla masina jaoks "väärtuslik töötaja" ja "hea kodanik", kuid sinu enda elus ei toimu mingit nihet. Sa oled lihtsalt kuluva struktuuri osa, mis vahetatakse välja, kui see kokku jookseb.
Hakklihamasinast väljumine ei alga suurtest välistest muutustest. See algab julgusest tunda, lubada endal olla väsinud, olla vihane, olla kurb ja lõpuks endalt küsida: kas see süsteem, mida ma oma energiaga toidan, toidab ka mind?
Namaste,
CL
