Kujuta ette väikest 6 aastast tüdrukut kellel on maailmast väga selge pilt enda jaoks ja kellel on ema kellele see üldse ei meeldi. Ema kes hakkab süstemaatiliselt lapse aju pesema tundide pikkuste vestluste ja loengutega mis on tema arust õige ja kuidas kõik peab olema. See väike tüdruk ei pääse ennem sealt piinapingist kui ta peab üle kordama kõik mis ta kuulis ja omaks võtma kõik vaatenurgad mis emal on.
Nii on ka kooliga. Me läheme sinna iseendana ja see 12 sammu programm on loodud meil tegeliku mina ärkamise ümber programeerimiseks. (Kuna see on väga sügav teema siis sellest kirjutan eraldi artkkli)
See kogemus on minu enda kogemus ja tänu sellele kogemusele orjasin teisi ja ühiskonda pimesi. Polnud mul aimu kes ma olen ja miks. Kõik käis läbi teiste ja läbi ühiskonna mustrite. Kuskil seal all peidus olin ka tegelik Mina, aga ta kartis välja tulla, sest see oli talle ohtlik, sellest sõltus tema elu kvaliteet ja hiljem 43 aastasel ka tema elu.
Minu uskumus armastusest oligi, et kõik peab olema nii kuidas mulle tundus õige. Aga minu jaoks oli armastus tingimuslik, manipuleeriv, kontrolliv ja mitte kunagi lihtne ja toetav. Nii ei osanud mina seda anda, ega ka vastu võtta.
See on osa minu “kadumis” protsessist. All pool jagan teiega oma maailmavaadet ning kogemust sellest millised arusaamad aitasid mul leida iseendas tee armastuseni. Seest poolt väljapoole.
Pöördume tagasi armastuse juurde.
Me õpime armastuse kohta väga palju oma vanematelt ja ühiskonnalt. Hetkel isegi liiga paju tänu nutimaailmale. Nii loome endale illusiooni mis armastus tegelikult on. Me ehitame “maja” ilma tegliku toetava vundemendita. Me loobume iseendast juba ennem kui me oskame mõista mis see armastus tegelikult on ja nii me lihtsalt kolime tasapisi omaenda “majast” välja ennem kui see päris valmis on.
Vaatame nüüd armastusel jälgija (observer) nurga alt.
Kõik algab sellest hetkes, kui tekib see esimene tugev säde - keemia. Sa tunned seda suurt tõmmet ja märkamatult toimub su tähelepanus üks väike nihe: sa astud oma sisemisest rahust välja, ronid otse suhtlemise "lavale" ja hakkad paaniliselt stsenaariumi ümber kirjutama ja manipuleerima seda oma kasuks.
Me tavaliselt ütleme selle kohat, et kaotame end, sest "armastame nii palju" või oleme lihtsalt nii tundlikud, et võtsime teise inimese asjad omaks. Ent tegelikult pole asi armastuse hulgas. Asi on selles, et vahetame lihtsa kohalolu hirmu vastu, me hakkame taga ajama kindlat tulemust ja turvatunnet endast väljaspool.
Vaatlejast saab näitleja
Enne temaga kohtumist olid sa nagu rahuliku etenduse vaataja. Sa istusid mugavalt oma toolil, tundsid oma keha ja valitsesid oma ruumi. Niipea kui külgetõmme võimust võtab, tekib tohutu kiusatus lavale ekraani sisse hüpata. Äkki ei ole sa enam lihtsalt sina ise, vaid hakkad etendust andma. Sa hakkad skaneerima tema igat sõna, lugema sõnumite pause ja muretsema iga tema meeleolumuutuse pärast. Sa ei ela enam omaenda meeleseisundis, vaid tema reaktsioonide vahel. Sinust saab näitleja, kes kardab stseeni katkemist, sest sulle tundub, et kui sa oma toolile tagasi istud, kukub kogu etendus kokku.
Enamus sellisest käitumisest on meil taustal jooksev mälestuste ja kogemuste programm. Teisest inimesest saab sinu jaoks mineviku peegel, sinu alateadvuse peegel.
Tegelikult, aga pole siin peegliga mingit pistmist, sest see kõik on sinu enda kirjutatud etendus ja toimub ainult sinu peas.
Varjatud lepingud ehk "kauplemine"
Kui lahkume oma keskmest, muutub armastus tihti nähtamatuks kauplemiseks. Me ei ole enam lihtsalt olemas, vaid hakkame teostama tehinguid:
· Põimunud muster: "Mina muudan ennast sinu järgi, tegelen sinu tuju parandamisega ja hoian rahu ja vastutasuks annad sina mulle turvatunde."
· Sõltumatu muster: "Mina jään oma kehasse ja oma keskmesse täiesti terviklikuna ning kutsun sind seda ruumi jagama täpselt sellisena, nagu sa oled."
See esimest tüüpi põimumine ei ole lähedus, ega tõeline armastus, vaid ärev alateadlik kokkulepe, tuttava mineviku mustri kompenseerimine. Iga kord, kui hoiad oma tõelise arvamuse tagasi või võtad teise inimese tuju oma lahendatavaks ülesandeks, loobud sa osakseset iseendast.
Tühja maja hirm
Jälgi mis juhtus sinus kui teine inimene korraks eemaldub või on omaette. Sulle ei tekita paanikat tegelikult tema käitumine. Sa satud paanikasse, sest pöörasid ringi, vaatasid endasse ja avastasid, et su oma maja on juba pikka aega tühi olnud. Sa hülgasid oma piirid ja oma rütmi kaua enne seda, kui tema sammu tagasi astus. Tema emaldumine aktiveeris ja tõi nähtvale sulle seda tühjust, mille sa ise oled loonud. Majast saab kummituste loss.
Valeuskumustest ehitatud maja ja isiklik vastutus
Me ehitame oma suhtemaju sageli valeuskumuste ja mineviku palkidest. Me painutame end teise inimese maailma järgi, teeme mööndusi oma tõelise olemuse arvelt ja siis imestame, miks see maja koos ei püsi. Miks valitseb seal rahu ja loomulikkuse asemel pidev kauplemine, võitlus ja pingutus.
Tõde aga on lihtne: kui sa ei saa ega julge olla teise inimese juuresolekul sina ise, on midagi vundamendis mäda.
Kuidas siis harjutada end jääma Vaatlejaks, kui keemia ja emotsionaalne tõmme tahavad sind vägisi enda illusiooni imeda?
Võti on puhas kohalolek ja täielik isiklik vastutus.
Kõik, mis sinu meeltes keerleb - sinu hirmud, ärevus ja vanad haavad - on sinu oma vastutus. Keegi teine ei tule tegelikult sind päästma ega su siseilma korda tegema. Teine inimene saab olla kas mõistvaks ja toetavaks kaaslaseks sellel teekonnal või sinu lahendamata traumade duubeldajaks ja võimendajaks. Valik, mida sa oma sisemuses nende tormidega peale hakkad, jääb alati sinule.
Kohalolek tähendab seda, et kui keemia või hirmu laine sind haarab, paned sa seda lihtsalt tähele. Sa ei torma sellest reaktsioonist midagi väljaspool "parandama" ega teise meelejärele painduma. Sa oled oma kehas, tunned oma taldade puudet maaga ja õpid neid kerkivaid tundeid enda sees ise kandma ning lahendama.
Kui vundament on laotud kohalolekust, radikaalsest enesevastutusest ja ehedusest, ei pea midagi vägisi koos hoidma. Sa kas mahud oma täieliku tõega sellesse ruumi või see valeuskumuste maja lagunebki ära ja tegelikult see on parim asi, mis saab juhtuda, et teha ruumi päris rahule.
Iga lõpp on millegi uue algus.
Sinu valik on millise vundamendi peale sa oma maja/suhte ehitad.
Tõeline ühendus ei nõua enda painutamist ja kustutamist. Kõige sügavam lähedus tekib siis, kui kaks terviklikku inimest vaatavad teineteisele otsa - kumbki ei palu teisel mängida mingit rolli, et end turvaliselt tunda ja kumbki ei karda jääda täpselt selleks, kes ta on.
Namaste,
CL
